Õppida ja end täiendada pole kunagi hilja – meie töötaja Veronika Nikitina on sellest suurepärane näide.
Ma ei kavatse saavutatul peatuda.
Abiõde Veronika Nikitina arvab, et hooldustöötaja kujundab vundamendi, millel tuginevad meditsiinitöötajate väärtused.
„Tööalane karjäär kui redel ülespoole“ – Veronika Nikitina peab seda metafoori väga oluliseks ja tõestab reeglit isikliku näitega: õe elukutse spetsiifika mõistmiseks tuleb kõigepealt töötada hooldajana. Veronika ise ei tulnud Narva haiglasse kohe.
„Töötasin 13 aastat lasteaias õpetajana ja mõne aja pärast sain aru, et midagi tuleb muuta. Tõuke andis Covid-19 pandeemia, kui seadsin endale eesmärgiks omandada õendusharidus. Polnud mingit küsimust, kust alustada, sest sain intuitiivselt aru, et hooldustöötaja on just see eriala, kus proovida ja mõista, kas meditsiin on mulle sobiv tegevusvaldkond või mitte? Ja teiseks, hooldustöötaja elukutse on humaansuse seisukohast kõige alus. Praegu võin kinnitada, et ma ei eksinud oma järeldustes. Astusin Tallinna Tervishoiukooli, tulin tööle Narva haiglasse ja kuidagi sai kohe selgeks, et olen õiges kohas. Ja mis kõige tähtsam, mõistsin koheselt kui oluline on tagada patsiendile haiglas mitte ainult mugavus ja heaolu, vaid pakkuda talle ka psühhoemotsionaalset tuge. Minu enda elukogemus ütleb mulle ette, kuidas ühes või teises olukorras käituda.”
Oma tööalases karjaääris liigub Veronika Nikitina järjekindlalt püstitatud eesmärkide poole. Pärast hooldaja koolituse läbimist on ta edukalt lõpetanud kaks õenduse eriala kursust. Alates 2025. aasta juulist töötab Veronika ametlikult abiõena. Ta räägib oma tööaastatest hooldajana sisukalt, vältides mittevajalikke detaile ja paatost. Millele teeb ta rõhuasetuse?
„Haigla hooldustöötaja eripära seisneb selles, et lisaks täielikule patsiendihooldusele peavad tal olema ka meditsiinilised oskused,“ ütleb Veronika. „Sa hoolitsed patsiendi eest täielikult, rahuldad kõik tema toitumisvajadused, kontrollid tema haiglarežiimi, jälgid, kuidas ta ravimeid võtab ja viid teda protseduuridele. Kui patsiendil on probleeme oma loomulike vajaduste rahuldamisega, siis tuleb sellest õele teatada. Õde ise ei pruugi selliseid probleeme märgata, kuna tal on palju muud tööd. Kui patsient on voodihaige, siis peab hooldaja olema eriti tähelepanelik, pöörama teda õigeaegselt ümber, vahetama voodipesu ja tagama haiglavoodi ohutuse. Piltlikult öeldes on hooldaja õe käed ja silmad. Me töötame ühes tandemis. Kui vahel juhtub, et õde on hõivatud, siis võib hooldaja sooritada ise mõned kiireloomulised protseduurid - mõõta vererõhku, temperatuuri ja aidata sidemeid vahetada. Lisaks sellele tuleb olla stressikindel, emotsionaalselt stabiilne ja mitte tuua tööle koduste probleemide koormat. Haiglasse sattunud patsiendid on nende jaoks harjumatus olukorras, nad muutuvad haiguse tõttu sageli närviliseks ja ärrituvad. Nendesse tuleb suhtuda mõistvalt ja kaastundega, ümbritseda inimliku soojusega. Mul vedas, et nii oma esimeses õpetajaametis kui ka nüüd õpingute ajal, saan ma õppida psühholoogiat suures mahus. Meile õpetatakse suhtlemisoskust,- ütleb Veronika. – Ja teate, nii meeldiv on kuulda patsientidelt tänusõnu!”
Meie loo kangelanna meenutab rasket aega, mil ta uude töökohta sukeldudes õppis ameti selgeks katse-eksituse meetodil, ei häbenenud abi küsida ega initsiatiivi üles näidata. Kas pärast õpetajaametit polnud hirmutav hooldajaks hakata?
„Hirmu polnud, sest õpetaja tegeleb inimestega, nii nagu ka meie siin haiglas,- vastab Veronika Nikitina. „Aga kui oled 30-aastane, seljataga on üsna edukas õpetajakarjäär, ja siis pead kõike nullist alustama... Tunnistan, et kolme lapse emana ja kogenud õpetajana ei häbenenud ma uue elukutse detailide ja nüansside kohta küsida, kuid ütlen ühemõtteliselt, et see oli ikkagi raske. Psühholoogilise barjääri ületamine on ülesanne iseendale!“
Veronika tunnistab avameelselt, et hooldaja rasket tööd tehes koges ta ebaõnnestumisi, muresid ja isegi pisaraid. Kuid ta hoidis seda kõike endas. Väliselt oli ta tugev nagu ränikivi! Vaadates seda noort, väga positiivset ja enesekindlat naist, pole kahtlustki, et Veronika eneseareng ei piirdu ainult õenduse eriala diplomi ja magistriõppega, vaid tal on kõrgemad sihid: tema juhiomadused on eduka karjääri aluseks.
„Minu lähiringkonnas on kombeks algatusi toetada ja seepärast olen väga tänulik oma abikaasale ja sõpradele (mul pole vanemaid), kes mind julgustasid ja alati õla alla panid, kui ma pidin ennast jagama õppimise, pere ja haiglas töötamise vahel, - ütleb Veronika Nikitina. „Ja siin teraapias on meil sõbralik ja ühtehoidev kollektiiv. Tänan kolleege, kes hindasid minu tööd. Olen uhke, et esindasin Narva haiglat sotsiaaltöötajate vabariiklikul võistlusel võrdväärselt koos Jevgenia Vanhoneni ja Svetlana Alejevaga.“
Galina Šustrova, Narva haigla ajalehe toimetaja
Fotol: Veronika Nikitina, abiõde, hooldaja
