Alates 1. novembrist hakkas Narva haiglas tööle patsiendikogemuse juht, kelle töökohustusi hakkab täitma haigla vanemfüsioterapeut Tatjana Kanaš. Tatjana vastas mõnedele küsimustele.
Patsiendikogemuse juht – kes see on ja millega ta tegeleb?
See on spetsialist, kes tegeleb patsiendikogemuse parandamisega, mis saavutatakse tänu osutatavate teenuste kvaliteedi arendamisele, patsiendi ohutuskultuuri edendamisele haiglakeskkonnas, samuti patsientide ohutuse ja heaolu tagamisele patsiendiõpetuse kaudu.
Miks otsustati Narva haiglas seda suunda arendada?
Seda motiveeris tegema Euroopa ja Eesti haiglate positiivne kogemus. Täna võime õigusega öelda, et patsiendi positiivne kogemus ja ohutus on globaalse iseloomuga. Sellele liikumisele panid aluse kaks võtmetähtsusega publikatsiooni „Eksimine on inimesele omane, 1999” ja „Mäluga organisatsioon, 2000”. See pole juhus, et WHO viib alates 2004. aastast ellu patsiendiohutuse programmi, milles osalevad paljud maailma riigid.
Millised on peamised väljakutsed, mis teid sellel ametikohal ootavad? Millest alustate?
Eelkõige on selleks positiivse ohutuskultuuri loomine Narva haiglas, meie patsientidele ja nende lähedastele patsiendikeskse lähenemise juurutamine ja arendamine. Alustame patsiendiohutuse infosüsteemi loomisega, mis registreerib ravimise, ravimite manustamise või meditsiiniliste manipulatsioonide mõjuga seotud ebasoodsad sündmused. Samuti on loomisel patsientide konsultatiivnõukogu, mis esindab meie haigla patsiente ja nende sugulasi.
Mida Narva haigla patsiendid selle suuna arendamisest positiivset saavad?
Patsientidele abi osutamise kvaliteedi parendamine on jätkuvalt tervishoiusüsteemi nurgakiviks. Töötajate kaasamine antud küsimuse lahendamisesse on arstiabi osutamise ohutuse ja kvaliteedi parandamise vundamendiks, mis võimaldab pakkuda meie patsientidele parimat võimalikku hooldust ja ravi.
Kas te ei arva, et patsiendi ohutussüsteem peletab töölt eemale paljud meedikud, keda meil niigi napib, sest nad kardavad, et saavad iga tehtud vea eest karistada?
Süüdistuste esitamise praktika kaasaegses meditsiinis takistab kiiret progressi vigade ennetamise valdkonnas.
Eelkõige tahaksin rõhutada seda, et kõik me teeme vigu ja keegi pole selle üle õnnelik. Kuna mitte keegi ei taha oma eksimust tunnistada, siis seepärast vaikitakse arstlikud vead maha. Selle tagajärjel jäävad arstlikud vead tuvastamata ning vigadest õppimise protsessi puudumisel, kordab üks inimene sama viga ikka ja jälle. Arstlikke vigu tuleb hoolikalt analüüsida vältimaks sarnaseid negatiivseid sündmusi tulevikus. Tõsi on ka see, et individuaalseid valearvestusi saab vähendada miinimumini. Kõik me mitte ainult ei või üksteiselt õppida, vaid oleme kohustatud seda tegema!
